Angervaks on Eesti niitude, kraavipervede ja niiskete metsaäärte tuttav ravimtaim, mida on rahvameditsiinis hinnatud juba sajandeid. Tema kreemikasvalged lõhnavad õied ja rohelised lehed sisaldavad looduslikke ühendeid, mille tõttu kasutatakse angervaksa teena, tõmmisena, siirupina ning erinevates kodustes taimeravisegudes. Eriti tuntud on angervaks külmetuse, palaviku, kergete valude ja seedimise toetajana, kuid nagu iga ravimtaime puhul, tasub teada ka võimalikke vastunäidustusi ja ohutut kasutamist.
Angervaksa raviomadused ja kasutusviisid
Angervaks ehk harilik angervaks on rahvameditsiinis tuntud eelkõige oma põletikuvastaste, higistama ajavate ja kergelt valu leevendavate omaduste poolest. Taim sisaldab salitsülaatidega seotud ühendeid, tanniine, flavonoide ja eeterlikke aineid, mis annavad talle iseloomuliku lõhna ning toetavad organismi külmetusperioodil. Traditsiooniliselt on angervaksa kasutatud palaviku, peavalu, lihasvalu ja kurguärrituse korral, samuti siis, kui keha vajab kerget turgutust ja vedeliku väljaviimise toetust.
Angervaksa raviomadused on seotud ka seedimise ja kuseteede toetamisega. Taimeteed on kasutatud kõhupuhituse, kergete seedevaevuste ja organismi puhastumise toetamiseks. Tänu parkainetele võib angervaks mõjuda limaskesti rahustavalt, samas ei sobi ta kõigile ega tohiks asendada arsti määratud ravi. Kui sümptomid on tugevad, püsivad kaua või kaasneb kõrge palavik, valu või põletikunähud, tuleb kindlasti pöörduda tervishoiutöötaja poole.
Kasutusviisidest on kõige levinum angervaksa tee, kuid taimest valmistatakse ka siirupit, külmtõmmist, tinktuuri ja vannilisandeid. Korjatakse peamiselt õisi ja ürti õitsemise ajal, tavaliselt suve keskpaigas, eelistatult kuiva ilmaga ja puhtast kasvukohast eemal suurtest teedest. Kuivatamisel tuleks angervaksa hoida õhukese kihina varjulises ja hästi õhkuvas kohas, et säiliks taime lõhn, värvus ja toimeained.
Angervaksa tee, siirup ja vastunäidustused
Angervaksa tee valmistamiseks võetakse tavaliselt 1–2 teelusikatäit kuivatatud ürti või õisi ühe tassi kuuma vee kohta. Taim valatakse üle kuuma, kuid mitte tugevalt keeva veega, lastakse 10–15 minutit tõmmata ja kurnatakse. Külmetuse ajal juuakse teed soojalt, sageli väikeste lonksudena, soovi korral mee või sidruniga. Angervaksa tee sobib lühiajaliseks tarvitamiseks, näiteks mõne päeva jooksul, kui eesmärk on toetada organismi külmetuse, palavikutunde või kerge peavalu korral.
Angervaksa siirup on armastatud kodune valmistis, mida kasutatakse nii maitseandjana kui ka hooajalise turgutajana. Siirupi tegemiseks pannakse värsked angervaksaõied koos sidruniviilude või sidrunhappega kuuma suhkruvette tõmbama, lastakse segul seista ning seejärel kurnatakse ja kuumutatakse lühidalt säilitamiseks. Saadud siirupit võib lisada veele, teele, limonaadile, magustoitudele või kasutada talvisel ajal sooja joogina. Kuna siirup sisaldab palju suhkrut, peaksid diabeedi, veresuhkru kõikumiste või kaaluprobleemidega inimesed seda tarvitama mõõdukalt.
Vastunäidustuste puhul tuleb arvestada, et angervaks ei sobi inimestele, kellel on ülitundlikkus aspiriini või salitsülaatide suhtes. Ettevaatlikud peaksid olema ka verevedeldajaid kasutavad inimesed, maohaavandi, raske neeru- või maksahaiguse korral ning enne operatsioone. Raseduse, imetamise ja laste puhul tasub enne angervaksa kasutamist nõu pidada arsti või apteekriga. Samuti ei ole soovitatav angervaksa tarvitada suurtes kogustes ega pikema aja jooksul järjest, sest ka looduslikel ravimtaimedel võib olla kõrvaltoimeid ja koostoimeid ravimitega.
Angervaks on väärtuslik ravimtaim, mille õied ja ürt sobivad hästi tee, siirupi ja teiste koduste valmististe tegemiseks. Tema peamised kasutusalad on seotud külmetuse, palavikutunde, kergete valude, seedimise ja organismi toetamisega, kuid ohutu tarvitamine eeldab mõõdukust ja teadlikkust. Kui tunned angervaksa toimeid, vastunäidustusi ja õiget valmistusviisi, saab sellest lõhnavast niidutaimest olla kasu nii koduses taimeapteegis kui ka maitsva hooajalise joogina.